NO QUIERO QUE LAS LENGUAS DE MIS ABUELOS SE MUERAN
Si no existieran
flores, cantos y pájaros en los sueños,
si no existieran
hombres que las graben en las venas del relámpago;
la lluvia:
suelta crin de
hirsutos cabellos transparentes,
enorme pestaña
cristalina de los vientos,
sólo sería un
sueño de agua en época de estiajes.
Pero la flor,
es agua que el
árbol recoge del arco iris;
pero el canto,
es un murmullo
que el viento le roba a los pájaros;
pero los
pájaros,
son infinidad de
hojas que se vuelven canto.
¿Qué es mi voz,
que apenas la
oigo en la multitud de gruñidos metálicos?
¿En dónde quedó
mi voz,
perdida en el
laberinto de voces silenciadas?
Mi voz,
cuando busca el
camino de los grandes santuarios,
cuando golpea la
puerta de los palacios del gobierno,
ha dejado de ser
callado silencio,
que no se
arrodilla a la espera de mendrugos.
Mi voz,
la voz de mi
pueblo,
la que ahora se
expresa en las mantas
y marchas que
molestan en las grandes ciudades:
es un desfile de
hormigas con banderolas rojas,
es una protesta
que blande metáforas en sus manos.
y está dispuesta
a oír y a oírse,
más allá de sus
reclamos acallados.
Mi voz,
voces de mil
pájaros que abandonaron sus árboles,
es un conjuro en
el crepitar de las estrellas,
anónimo registro
de la edad de mis sueños,
calendario
impreso en el rostro de una estela.
Mi voz,
me guste, o no
guste a oídos ajenos,
es una puerta
que se abre solícita para el diálogo.
Si molesta,
quisieran que
acuda en busca de curas, vírgenes y falsos profetas,
y bajo el
dominio de cruces y sotanas,
y bajo el
dominio de colores partidarios,
pretenden
convertirla en estiércol de propaganda mercenaria.
Mi voz,
si protesta,
repiten algunos
periódicos,
a veces la tele,
a veces la radio:
merece la
cripta,
merece el
epitafio,
merece el
silencio de los camposantos.
Pero mi voz no
nació para expresarse en quebranto:
está en la
ternura de niño que escribe con pétalos,
en el rostro del
maíz que no se convierte en anciano,
en la mujer
india que rechaza el pan como mentira,
en el indígena
que no quiere una suerte de harapos,
en las lenguas
nativas: dulces y profundas,
y es un himno
camarada que convoca a la perpetuidad del diálogo.
No quiero que
las lenguas de mis abuelos se mueran,
ni quiero para
sus voces un sepulcro inmediato.
Quiero se que
exprese en el color de mi vestuario,
en la vasija
donde danzan el faisán y el venado,
en la cestería,
jardín privilegiado de mis manos,
en mis pies en
donde salta la música de mi cuerpo,
en el metal de la
orfebrería que atrapa las ocasos,
en las grecas de
tinajas y cántaros sedientos
en los juguetes
de madera y en las piñatas de colores,
en el papalote,
pájaro sin canto, mensajero de mis sueños,
en los dibujos
del petate que alojó el cuerpo de los abuelos,
en la flauta de
madera, voz primigenia de los pájaros,
y en el tambor,
voz señera del corazón de mi selva devastada,
pulso donde
laten los últimos pedazos de mi
historia.
U T’AANIL IN NOOLO’OB, MA’ IN K’A’AT’ KA
KÍIMKO’OB
Wa ma’ bin u
kux’a’an nikteilo’ob, k’ayo’ob yéetel ch’ich’o’obe ichil k-wáayak’o’obe’,
wa ma’ bin u
ku’x’a’an wíiniko’ob ka u ts’íibto’ob ti’i u nójol léemile’;
u k’axa ja’il;
jáalk’ab ts’u’kil p’otmalo’ob tu yóolal
sa’silil ts’ots’elo’ob,
nukuch sa’asilil mojtoni íik’o’obe’,
mi bin chen xane’ junp’éel wáayak’ tu
k’in k’intunyabil.
Ba’ale’ nikteile’,
u ja’il kulche’ ku móolik ti’i chéelil;
ba’ale k’aye’,
u jumt’anil íik’ ku óok’oltik ti’i
ch’ich’o’obe;
ba’le’ ch’ich’o’obe’,
yáabachil le’eo’ob ku sut’kubao’ob
k’ayo’obo’,
¿Ba’ax tun u
yáuat in t’anile’,
kin chan úuyik
ichil u ya’abal túukub máaskab?
¿Ti’i tu’ux
p’aati in t’anil
sata’anilo’ob ich satunsatil ch’ench’enkina’an t’anobo’?
In t’ane’,
ken u kaxtik u
béelil nukuch k’uilnailo’b
ken u koptik u
kúuchilo’ob ja’alach wíiniko’ob
ts’o’k u p’aatik
u yáantal mukt’an ti’e ch’ench’eki
x-ma’tu
xoolkimkuba u páatik u ch’ini junp’éel xet’waj.
In t’ane’,
u t’anil in
káajtale’,
ku t’anajil ich
u wíinbail nukuch nók’o’ob
ximbalil ku
ku’xik máako’ob káaja’ano’ob ti’i nukuch káajtalo’ob,
junp’éel xinbal
sí’iniko’ob yéetel u chaktak lakamo’ob,
junp’éel takjo’ol,
suyua t’anil, ku lí’isik ti’i u k’abo’ob,
tanchekila’an u ti’al u yúubik yétel u
yúubikubaj,
jach te’ tu ch’ench’enkia’an k’a’alilil.
In t’ane’
junp’ik t’ano’ob ch’ich’o’obe’ tu
p’aato’ob u kulcheilo’ob
junp’éel kunal ich u wáak’aj u lembal
éeko’ob,
ts’ilibal x-ma’ k’a’aba’e’ u ja’abil in
wáayak’o’obe’,
kots’ katun ts’íiban’an ich u yich
junp’éel taj jats’uts tunil.
In t’ane’,
wa uts’ tin t’ane’, wa ma’ uts’ tu xikin
tanxel máako’ob,
junp’éel jolnaj ku je’epajaj u ka’a’atik
ts’ikbalil.
Wa ku lí’isik p’ekil óolal,
yan máako’ob u k’a’ato’ob ka xí’ik u
kaxt’ aj k’ino’ob,
su’ujuy x-ch’palilo’ob, yéetel aj
bobatil’o’ob tust’anil,
yéetel yanal u tepalil k’atabche’ob,
yéetel yanal u buk nook’o’ob,
yéetel yanal u tepalil u bóonil jats’
mooyale’,
u k’a’at’ u sutiko’ob, je’ bix u ta’il
joksajt’anil ajkatun.
In t’anile’
wa ku lí’iskuba,
ku yaiko’ob tu
ka’ten ts’ets’ek máaxo’ob ku kooniko’ob
yéetel ku
ts’aiko’ob u yojetbil t’anal,
yéetel u
ts’ets’ek núukul tu’ux ku yila’ay u wíibail máak,
beyxan ti’i u
núukul tu’ux ku yúubaj u t’anil wíinko’obe’,
yan u najaltik u way kabal lu’um,
yan u najaltik u ts’íib u muknali,
yan u najaltik u ch’ench’enki ti’i
su’ujuy lu’ume’.
Ba’ale’ in t’anil ma’ síijili’ u t’i’al
u yéeskuba ti’i ich u núunyail,
ti’a’an ti’i tu múumlil páale’ ku ts’íib
ich u le’ u chi nikteilo’ob,
ti’a’an ti’i tu yich íxi’me ma’ tu
sutkuba jach nuxib máak,
ti’a’an ti’i tu yich masewual x-ch’up’
ma’ u k’a’at’u k’amik waaje’ je bix
junp’éel túusil,
ti’a’an ti’i tu masewal wíinik ma’ u
k’a’at junp’éel kuxlak jata’anil u
nok’e’,
ti’a’an ti’i tu wayil t’ano’obe’,
ch’julilo’ob yéetel jach táamilo’ob,
yéetel xa’ane’ junp’éel k’ayil k-lu’um
tan u t’anajil ma’ u xú’uluj ts’ikbalil.
U
t’ano’ob in noolo’ob, ma’ in k’a’at’ ka kíimko’ob,
mi’x in k’a’at’ séebil muknal u ti’a’l u t’ano’obi.
In k’a’at’ ka u
yésubao’ob ich u bóonil in nok’il,
ti’i u k’atil
tu’ux ku yok’ot k’anbul yéetel kej,
ti’i u xakil,
ch’ol pak’al nikteil paynumja’an ich in k’abo’ob,
ti’i in
wóoko’ob, tu’ux ku sí’it’ u paxil in kukutil,
ti’i u maskab
kó’oj méeyaj tunil, ku chukik u k’antakil
oknajk’ino’ob,
ti’i u yuts’il bonbi
kalam k’ato’ob yéetel yuk’ajo’ob p’ulo’obe’,
ti’i u
baxalilcheilo’ob yéetel ti’i u bonilo’ob jats’uts, p’ulo’obo’,
ti’i u
baxalju’unil ku xiknal ka’an,
ch’ich’ mina’an
u k’aye’, u ajtakbas in wáayak’o’obe’,
ti’i u
bonilts’íib wíiklis popil tu k’amaj u kukukil k-noolob,
yéetel ti’i chulcheil, chunil t’an
ch’ich’o’ob,
yéetel ti’i u
tunkule’, u junjuntul t’anil in puk’sí’ik’al paka’bt’a’an in k’axile’,
u kilkil tu’ux
ku k’ina’antaj u xul xet’xet’il in k’aylay.
Autor: Jorge Miguel Cocom
Pech. Chetumal, Quintana Roo. México.
Poeta maya de México